Esemed all vasakul nurgas ei kuulu meile, ärge kujutage ette endale!
Tere, minu nimi on Mann. Tantsida ma ei oska, topp on mulle ILMSELGELT liiga väike, meik on ammu laiali BUT I DON'T CARE, lasen tantsu nagu eestlane kunagi!!
Nonii. Rängalt olen hiljaks jäänud oma TFE'ga (Travail de Fin d'Études... uurimustöö pm) mille teemaks valisin "Eesti 20. sajandil" Jube huvitav on tegelt. Kirjutada prantsuse keeles oma riigist... ja lõpuks ometi põhjalikult. Olgem ausad, koolipingis pole mind kunagi Eesti ajaloo osa meeldinud. Leidsin alati, et see on igav ja eelistasin alati Prantsuse, Inglise ja usureformatsiooni ajalugu. AGA nüüd kui lõpuks keskendun ja uurin (noh, olgem ausad, mitte VÄGA põhjalikult, aga siiski ;) ) siis muutun iga kirjutatud sõnaga üha uhkemaks meie väikese Eesti üle. Kuigi jah... pole veel riigipöördeni ja Pätsi.. nojah. las ta olla.
Eile vaatasin veel "Nimed marmortahvlil".. mitte midagi tööle juurde ei andnud muidugi, aga lihtsalt sai padi täis nutetud! :D oeh.
ja veel. 1920 - Eesti sõlmib Tartu rahulepingu Venemaaga. Lääs tunneb end reedetult. 1938 - Eesti kuulutab lõplikult välja neutraliteedi. NSVL süüdistab Eestit Saksamaa poole üle minemises.
Suurriigid tõesti ei mõistnud, et Eesti otsis oma vabariiki ja iseseisvust. Nii väikesel (ja noorel) riigil oli vaja tuge, me ei otsinud kellegi "poolele üle minemist". Lääs ja (muidugi) NSVL ei saanud tõesti aru et me TEGELT KA tahame olla iseseisvad, see väike tähtsusetu riik. Kui nad oleks natukesegi huvi tundun selle vastu, et eestlased on üks rahvus, mitte järjekordne slaavi hõim, mis lihtsalt otsib paremaid elutingimusi.. You're so proud of your Europe? Go figure.
Thursday, March 26, 2009
Lihtsalt üks pilt.
Vasakult: Justine Hyde, mina..., Florence (vist) ja Alicia.
Asi lihtsalt selles, et Justine'i ja Alicia'ga ühes klassis aga Florence'iga vist pole ühtegi.. I don't know!
Igatahes. Koolis on selline .. programm? et kui rhéto (abiturient) oled, siis pead tegema retraite'i. Ehk osad kõnnivad 4 päeva ja käivad kloostrist kloostrisse, teised jälgivad munkade/nunnade tegevust, kolmandad lähevad Taizé'le.. mingi pool-usklik värk Pariisis. Ja siis on veel retraite sociale. Osad läksid kodutuid aitama, osad pimedaid, mind määrati halvatud lastega. Oih. oih. oih. Jah, tundub küll raske alguses.. eks ta oligi..
Teisipäeva pärastlõunal asume 4kesi rongi peale - Céline (kes minuga koos seal instituudis), Maxime ja Kenny (St Luc'i kliinikusse haigeid kärutama :D !) ! Algus natuke awkward.. Céline'iga on mul aint mata koos ja kahte kutti pm ei tunnegi. Natuke kohmakat vestlust kooli teemal ja teise rongi peal juba jutt libedam ja mängime kaarte - Whist, Manille etc. Namur'i kohale - megaILUS linn!! Sai mu must-visit-again list'i lisatud (koos Bruxelles, Paris, Amsterdam ja Stockholmiga) Bussipiletid järgmisteks päevadeks ja hellame religiooni õpsile. Random! Aga näedsa, ta oli rongijaama ees ja teatab kohe, et ta teeb meile klaasikese välja sest tal ränk janu (mille kustutamiseks ta lõpuks ikkagi kohvi võttis..?) ja pissihäda. Meile sobib! Coca'de, mahla ja kohvide taga paar rassistlikku anektooti jutustatud, RELIGIOONI õps kõveras ja asume oma majutuse poole teele! Tee peal sisseostud suurte vaidlustega, et kas võtta see sink või see.. lõpuks võtame mõlemad! Majutus oli ühes nö "vastuvõttumajas", mida haldavad õed Bouffieust (kuskil Charleroi lähedal noh!) Majas 18 tuba ja meie 4+1. Õde kes meiega seal oli, oli übercool! Viskas nalja ja niisama saime koguaeg peotäie naerda :D Järjekordne vaimustus, et ma Eestist tulen. Õhtusöök, muidu hea, aga chicon (ma TÕESTI ei tea, mis need on - sõnastik ütleb "sigur".. ühesõnaga mingi juurvili, mis jubedalt maitseb!) oli kohutav! Pidin viisakusest kaks portsjoni sööma ja teised pidid oma õhtusöögi sisse ära lämbuma mu näo peale! Pour finir, sõin veel pool Kenny liha ära... sellest ajast peale sain õgardi hüüdnime. Kah uudis! MUIDE - maja oli hullumaja kõrval!! N'empêche, ilus koht oli ja lausa villa haigetele! Kolmapäeva hommik. Leige dušš ja kiiruga sööma! Pidime kahe bussiga minema, niiet väike paanika sees. Kõik läks hästi ja üks tüdruk ütles et läheb ka "Perce-Neige"'i (selle asutuse nimi), et võib meile näidata. Nunnu.! Jõuame kohale .. täiega ilus instituut, igal pool rängalt palju varustust.. pm igale lapsele eraldi. Ehk siis vanuses 11kuud - 18aastat, u 60 last - handicap psüühiline ja mentaalne. St väga raske halvatusega. Maria ütleb omaette: okouuuu... :/ esimene päev olime mõlemad ühes grupis - 11-18aastased. Pm keegi ei räägi, aga enamus oskab natukesegi kõndida. Ja polegi nii raske, kui alguses kartsin. Kell 10, 10min paus, kell 12 pool tundi. Kella 8.30-16.00 päev.. üsna kurnav. Käisime väljas, sõime... kõike ühesõnaga. Õhtul koju.. viskaks nüüd teleka taha pikali...aga EI - õdede juurde Charleroi'sse sööma. 30min ärevat sõitu - 70-aastane nunn ja auto.. natuke vist üürgab vahepeal! souper järjekordselt kujuneb maria kirjeldusest Eesti elu kohta.. kuigi jah, rohkem usklikus vaimus. Kodu ja uni - homme on ka päev! Neljapäev.. muide kõigil päevadel oli super ilm! Sellist päikesepaistet pole ammu kohanud :) Pidin gruppi vahetama, muidu on praktikante liiga palju. Sama vanus, aga enamus ratastoolis ja ei ole isegi võimelised klaasi käes hoidma. Seal tundsin end pisut abituna, sest 1) tundsin juba eelmisest grupist nimesid ja natuke lapsi ja pidin otsast alustama 2) väga palju pole nendega teha. Nt "söögitegemine" - kõik kärutatakse kohale, antakse sibulat ja paprikat nuusutada ja hooldajad teevad suppi. Kõikide tegevuste vahepeal tuleb kas füsio, logopeed etc individuaalset tööd tegema lastega, oma kabinetis muidugi :D Päev õhtusse veeretatud ja vaba aeg Namur'i peal - Mann ostab putsad endale! Mida muud! "Pisut" kõnnitud et Céline'ile kotti leida (mida me EI leidnud) ja ta täditütre mehe restorani üles leida - milles me nüüd kindlad oleme teistega, et see EI eksisteeri!!! Natuke kohvikus ja bussi peale et kodus õde ja spagetitegemine leida! Õhtul mängime veel jungle speed'i (mingi kiiruse ja kaardi mäng... excellent!) ja pokkerit mängida. Ei ei, ärge saage valesti aru, meie õde mängis ka!!! Ülicool! ta muide võitis selle ühe partii mis pokkerit mängisime.. .kuigi ta pold kunagi mänginud!! Reede hommik. kõik asjad kaasa ja bussi peale järjekordselt. Pidime aint 2ni olema, sest kell 3 oli rong kodu poole. Ja päeva tipphetk on see, kui ajasin ühe 14-aastase poisi naerma. See kui sa näed juba inimest niisama südamest naermas, aga see kui seda teeb halvatud laps.. Magnifique! :)
Tagasisõit pisut tüütu, sesst Namur-Bruxelles: mingid Namur'i rikkad intellod, kes tüütult kõrki möla ajasid ja mingit filmi vahtisid.. Ja Brx-Ath: saime teistega kokku, kes kõndisid ja pidin Aurélia laulmist 30min kuulma!! Vaesed reisikaaslased tal! Ja lõpuks kodu. Rohkem rahul kui oleks eales osanud arvata.!
“That had always been my way though. Making decisions was the painful part for me, the par I agonized over. But once the decision was made, I simply followed through – usually with relief that the choice was made."
Twilight Standing by a broken tree
Her hands are all twisted,
She's pointing at me,
I was damned by the light comin'
Over all as she
Spoke with a voice that,
disrupted the sky.
She said,
"Walk on over, yeah
to this bit of shade,
I will wrap you in my arms"
And hold you safe,
"Let me sign,
let me sign."
Rob Pattinson "Let me sign"
ainult 4 kuud.. kuidas võtta maksimumi? ja kust leida piir maksimumi ja endale lähedal olevate inimeste ära hirmutamise vahel? Is this backfiring 9 months later?
Ireen:hommik 6.00 eupen. Rong 7.12 eupen-brx. Rongis koht leitud,I pod kõrva seatud-ahh vaikus,valmis nautima 1.40h sõitu.ja HEIII HEII kes tuleb rongi,samasse vagunisse,debby šveitsist ehk elagu 1.40 sõitu teemal” kuidas Sinu perel läheb,ahah,,kuidas Sinu koolis läheb…mul kõik hästi”great.
Maria: hommik. 7.00. nagu ikka, kodus ju. Kiire hommikusöök ja vah. isa sõidutab jaama… “jah, põhimõtteliselt läheb sul selle korteri asjaga ilgelt raskeks, aga ära selle pärast Pariisis muretse, profite-bien!” ahah. Brx-midi! Jeeeee! Tund aega tšilli ja leian teised YFUkad üles… Ok. Seekord oleme vähem õelad ja ei räägi inimesi nende endi lollide lõustade ees taga… oih, esimene asi kui Ireeni näen: “Lambakari raisk!” Rongi peale ja KÕIK ON JUURDE VÕTNUD!! Värdjas kahjurõõmus naer ja võileivad kotist välja! 2 tundi ja 4 võileiba hiljem leiame ennast suurepärasest Pariisi jeunesse hotellist. Suured ootused/lootused põrusid peale 3 korrust ehk tuba nr 36-uks lahti- vaikus. ?!?!?!!?!?! 4 tuba-elagu põhjamaalased-eestlased+soomlane+norra neiu. Vaatepilt-2 nari,aken, kraanikauss.ühisjagamisele korruse peale 3 “vannituba” ehk ava uks ja astu dušši alla.parandus-2 “vannikarpi” sest ühes ei põle tuli. + 2 wc korrusele.esimesed külmavärinad üleelatud,asjad ära “paigutatud” ja Hotel de Villeąile de la CitéąNotre DameąPalais de JusticeąSainte-Chapelle. TEHTUD-sööma. Esimene romantiline õhtusöök India restoranis. Imehead riisitoitu(kaastunne mariale) saatis kvaliteetne india pop-eest lahti pluusid,peapaelad ja geelid+ puusanõksud. Ei kurda. Järgmine etapp- Eiffeli torni vallutamine. Jõudes tippu jäi ilmselgelt mõistus esimesele korrusele,vallatud eesti ratepiffid haarasid enda alla pariisi ilusad vaated.kõik sai parajalt rikutud, nii et romantikast pold juttugi. Väikesed nõksud Crookersite ja muu õntsaõntsa saatel=tehtud. 15 min aega laskumiseks,vabalt. Lifti peale-alla-maha-wc-lift?ei?ehk õnnestus leida korrus,kus lift otsustas mitte peatust teha. Järeldus- 2 blondi lendavad “poker face” saatel Eiffeli torni 2 korruselt jala alla. Mitte unustada vaheapeatuseid ja kaasjalakäijaid. Environ 10 min kaks piffi all ja ülirahul omadega. Auhinnaks lubas Philippe eestlastele klaasikese teha ehk kes siis ikka nii hull oleks,et eiffeli tornist alla jookseks!juhhei elagu eestlased.
24.02.09
Hommik, Borghildi äratus kell 6.15! Ireen: *lööb jalaga vastu nari* “Maria, kas me üles ei peaks tõusma?” Maria: “Kell on kuuuuuus!!” mmmkay.. Järgemööda dušši alla (muidugi ükshaaval!! ) ja igaüks kirub “kabiini” isemoodi – vesi on igal pool, koguaeg peab vajutama nananii nananaaa... Ehk kell 8.45 kõik all. Kõigepealt hommikune jalutuskäik Luxembourg’i aias: traditsiooniline grupipilt ehk “Mis pidi see fotokas käib???” Teistpidi!! Ei, ekraan käib enda poole! Ärge vette kukkuge! Minu fotokaga ka! JAAA nii edasi... kanakari! Järgneb jalutuskäik Sorbonne’i ülikooli juurde ja Panthéoni avastus – Victor Hugo, Voltaire , Rousseau etc haud... impressionant quand même! Lõunaaeg: ei, kinni oleme, 5min pärast, veel süüa ei saa. ja äkki, saatuse sõrm! Maailma lahkeim ja numpkarim mees kutsub restosse.. ärge saage valesti aru, see oli ta töö! x) Edasi RER ja Versailles – igale võimalikule pingile istutakse maha ja tehakse nägu nagu kuulatakse. JA PALUN! Igast maalist peab ju pilti tegema ja reiti mängima hoolimata sellest et pärast ei mäletata isegi mitte kus oldi! Rong, tunnike uinakut, õhtusöök. Aga kuna on 24. veebruar SIIS jeeee!! Philippe teeb veel ühe joogi välja !! Ülihea resto, ülihea apero, ülihead raviolid, ülihea Iiri kohv ja ülihea tuju! Montmarte’ist üles lauluuugaaaa ja eesti kretiinid on äkki maailma kõige sõbralikumad ja rõõmsatujulisemad neiud! Tagasitulles ühte baari kogu kambaga sisse – ehk Maria arveldab arve, sest pole ülejäänud maailma arvutus- ja loogilisusvõimes väga kindel. Enda rahast tip’i ja hotelli minek, kesköine jutuajamine põhjamaa stiilis – kell 1.30 magama.
25.02.09
äratus 8.00,milline magus uni,millele peaks järgnema kümblus luksuslikus vannitoas-NOT.mida pole seda pole,vaid lisaks sellele on kõrval toas “tuvastamatu” kodakondsusega 7 jorssi,kes peavad vajalikuks eelneval ööl blondiine otsida(tuletame siin kohal meelde,et neid on siin KAKS)ning ustele koputada jne.ehk elagu 1 klassi tase.hommikul olid nad vallutanud wc ja “kabiini” seega magusast unest sai ootamise piin. Algne plaan hommikusöök vahele jätta asendus 5 min kiirsöömisega. Eestlased jõuvad ERINEVALT MÕNEST(lõuna ameerikas aeg ei liigu nähtavasti) igale poole kui vaja on. UNE et DEUX sont la.ca va on peut aller. Place des Vosges,Bastille+ musée du Louvre-giidiga. 1,5 tundi.nooo ilmselgelt ei olnud piisav aeg,selle ajaga sai nähtud 5 põhiteost,elagu Raffael, David, Michel Ange ja damdamdam Mona Lisa mattev naeratus. Lõuna Ameeriklaste pisikesed jalad olid rampväsinud,et nad istusid lihtsalt kogu aeg.ka Mona Lisa ette põrandale.milline intelligents! Pärast kiirtuuri oli süvenenud soov Louvret avastada,aga pas de temps comme d’hab. Jalutuskäigul hotelli poole(LÕUNAPAUS) nägime sillal staari ehk tukka viskavat mesimagusa naeratusega filmistaari,keda ma olen kuskil näinud,aga vat mitte ei meenu. Temaga tehti seal parajasti intervjuud kui kõik yfu piffid itsitasid taustal ja tegid pilti.nice.üldse polnud veider... pärast seda sain maria veetud sushi restorani juhhei riis jälle.au moins ireen est contente.hah ei vraiment superbe.teenindus andis veidi soovida ja pulkadega sai sõditud,aga üldjuhul olen õnnelik. Peale lõunasööki kiire tiir linna peal,siin kohal mainiks ära et igalpool on sama turistinänn ja meeletult raske on leida midagi “originaalset” kellelegi,seega suht tühjade kätega olek on. Kiirele jooksule järgnes tuulest viidud sõit paadiga Seinel, tunnist sõitu saatis alguses kõrvulukustav möödalaulmine yfu piffide poolt. Teadagi eestlaste kurje mõtteid “huvitav kui ta üle ääre kukuks...” “oih mu käsi vääratas –võttis su ipodi-ja lendas vette-miskuuzi”. Jeesh.excellent. tund külmumist,natuke ajaloo fakte otsa ja finito.ą vabaaegąeestlased padavai minema kõikide eest,maandumine enamvähem esimesse kohvikusse.oh kui numps.kaks eestlast romantilises restoranis või siis ka mitte. Kirsi tordile pani maria imeline kohv-nukutassis serveeritud ilma piimata + 1cm suurune šokolaaditükk juurde.imeline viimane õhtu nii tšillida pariisis. Õhtu jätkub hotelli tšilliga,endiselt edukad ignoreerimisel teisi rahvuseid. Siiski siin-seal kiikab meie seltskonda Iiro soomlane.numpkar.
26.02.09
Üks kord on äratus natuke hiljem... ehk nii või teisiti vedeletakse viimase minutini voodis ja kui 20 min hommikusöögi lõpuni, siis on vist aeg pesema minna. Pime dušš, sest tuli on katki.. my luck! Pole viga, aluspüksid ja rinnahoidja said ikka riiete alla mitte peale! Casual hommikune tuur Triumfi kaareni.. väike vaade, oi näed Champs-Elysées, seal Eiffel, kauguses Montmartre! Kiired kohustuslikud klõpsud pruuni tornikolaka taustal ja allaminek. Kui juba ülestulemine ebameeldiv oli siis ma leian et alla on veel hullem koperdada. Poole sõnaga öeldud midagi vaba aja kohta: 2,5h? (me ei saanud päris täpselt aru, kas tegemist oli kellaajaga või ajakogusega.. tampis, kellegi ikka leiame kellega 2min sõbralik olla ja küsida!) ja eestlased juba silmapiirilt kadunud... või siis, Champs-Elysée’le? Riietepoed? Ei, vist mitte.. kosmeetikat? Korra võib ju vaadata. Parfüümid? Ei käi pea ringi ! Ja siis DVD, muusika- ja elektroonikapood! Tere, eestlased leidsid oma lemmiku – veedaks ka kolmveerand tundi Fnac’is.. Ja siis veel kolmveerand raamatupoes. Maria ostab Twilighti ja New Moon’i ning Petit Prince’i.. Ireen piirdub Voltaire ja Dahl’iga. Kerge lugemine külmadeks ja vihmasteks talveöödeks.. (kuigi talv on läbi aga vihm ei lõpe Belgias kunagi!) Raha jälle enda peale magama pandud, peaks jätkama – kõht on tühi! Lõpuks veel paar ajakirja ostetud ja Eesti “intelligents” võtab teekonna (koos teiste YFU people’ga) Invaliidide poole teele.. Tee peal paneb Philippe kogu grupi ootama, sest Ireen ja Maria tahavad veini osta oma peredele EHK kõik ootavad akna taga et meie saaksime šhoping tuuriga ühele poole. ^^ Lõpuks hotelli et end natuke fresh-up’ida ja kõikidega restosse.Apéro, 3 klaasi veini, peaaegu rikkalik õhtusöök ja jõle magustoit kinni pistetud ja õpilastele antakse luba minna linna peale “hullama” aga 11.30 peab hotellis tagasi olema.. Eest Belgia YFU-piffide komitee nõupidamine vetsus: “Mis me teeme?” “Lähme teistega?” *naerupaus* “Küsime mis Philippe ja teised teevad...aga sujuvalt!” Jõuame vetsust välja, esimene asi Philippe: “Ireen, mis teie nüüd teete?” Ups, probleem lahendatud! Õdus baar, mõnus vestlus ja väike jalutuskäik noortemajani (sest mis pärast juhtus ei vasta kohe kindlasti hotelli kriteeriumitele!!) Esimesed sammud tuppa... PÕRAND ON MÄRG!! Ireeni kott on märg, Maria YFU dokumendid ja pass on märg, Julia sussid rikutud ja üks Converse niisama “niiske”! Kõik kahtlused langevad kõrval olevate poiste kaela.. aga kahjuks on need teisel korrusel okupeeritud oma õhtusöögi väljastamisega. Ega’s midagi, 100 kirumist, mõned “pourquoi nous!” ja põranda pühkimist linaga hiljem : 2h du mat, saab Põhjamaa tuba magama ja hoolimata kogu selles Bordellist on uni magus, 2h polegi siis piisav?
27.02.09
04.20 ukse taga piuupauupiuupauu. Ehk naaber jorssid jauravad ja üks neist lendab piki põrandat ja karjumine ja 5 min hiljem vaikus. Nice.tänud unehäire eest. 08.00 erinevad popmuusikapalad kõlavad ehk elagu äratus põhjamaalaste gsmide poolt. Tänu varasemale äratusele oli uni õrn,seega esimesena ukse lahti tehes leidsin ma “dušsi karbist” üllatuse-aitäh naaber jorsid nüüd ma tean mis te eile sõite... uks oli lahti ja neid endid enam ei olnud,aga kena et vähemalt selle üllatuse jätsid ja karbi kasutuskõlbmatuks muutsid. Hommikusöök söödud ja suund jardins des Tuileriesi poole. Armas hommiku jalutuskäik pargis,värske õhk ja pilvede nautimine täielrinnal. Philippe vürtsikas teadmistepagas jagas meiega teadmist,et õhtul vasakul nurgas võivad omasooiharad (meessugu)leida teineteist. Trop tard. Täna õhtul juba minek,nii et soovijatel jäi minemata. Jalad viisid meid edasi Vendome place poole ja sealt Opéra poole. Pisike tiir ja elagu 3 tundi vabaaega shopping aux Galeries Lafayette.eestlased tõmbasid padavai minema,ei saanud viimast sõnagi öelda kui juba läinud.elu eest nii et saaks kahekesi spurti panna . as usual(me pole kordagi kellegagi teisega koos aega veetnud sest nad on lihtsalt liiga-aeglased-vinguvad-AEGLASED-aeglased.jees saate aru küll..) Olime juba liiga seltskondlikud vahepeal.HAA HAA. 3 tundi hiljem ja 100 euro võrra vaesemad.(sai jälle kokku ostetud igast “vajalikku”) ehk eestlased ostsid raamatuid ja CD-R ja särke + mitte unustada eilset veini ostu,seega igati haritud eksole. Pärast taaskogunemist ja paari “i-like-you-too” naeratust minek hotelli ,kotid selga jaaa minek. Ränk raske teekond metroo poole oma 10kg kottidegaą kilukarbis rongisątreppidest üles/allaąpaus jaama põrandal raamatu lugemineąrong(ehk hetke seis,kus ma kirjutan) Üldiselt tänast päeva saatis tüüpiline eestlaste “huumor” ja “vingumine” ja teravad laused. Alati on meil kõige kohta midagi öelda. Oleme pea kõigile siin uued nimed leiutanud. Aušra-leedukas= orblabla. Catheline-sakslane=pommitüdruk(tal kogu aeg kast seljas mis meenutab pommi), milda-leedulane=”lemmiktüdruk”(ta on lihtsalt liiga häiriv),ameeriklased,kes juba lahkunud olid, olid meil “keep smilingud”, debby-debiile(teantean originaalne), maira-päritolu oletatavasti uruguay/ metsast-“kõige-kargaja” saavutas endale suurepärase staatuse+ ta lamab igalpool keset tänavat jne.OMAPÄRANE. borghild-norralane-porks/ bordell. Angela –mehhiko”-rasetüdruk.” üllatas meid meeter x meeter kõhuga rongis. HAAH kahjurõõm säras eestlaste silmis. Meie eesmärk muide oli 5 päeva trenni teha ja ilgelt vormi saada.praegu 5 päev ja kas eesmärgid on saavutatud? Eeeeii.. aga see eest 60 km vähemalt ära käidud. Seegi saavutus, lohutame end kohe mõne küpsisega. Naer,jooks,kirumine,huumor,viha,rõõm,kahjurõõm,iseseisvus,rahulolu.Pariis, Maria,Ireen-kordamisele.mercimerci. Enfin...c’est fini.. salut Paris.vive la Belgique!( kohusetundliku eestlase mõistus karjub EIII sest kool on kohe ukse ees ja vaheaega ei eksisteerinud,pas grave, eestlased saavad alati hakkama). Punkt.bisous mes amis.
Tere, minu nimi on Mann. Tantsida ma ei oska, topp on mulle ILMSELGELT liiga väike, meik on ammu laiali BUT I DON'T CARE, lasen tantsu nagu eestlane kunagi!!
