Nii palju on juhtunud ja nii palju on rääkida. Aga ma räägin siis kui tagasi olen ja teid kõiki näha saan!
Ainult seda, et jalkaga on halvasti. That's all. (Merka Kristi mäletate?? XD ma ostsin DVD.!!)
Loodan et saab pausi ajal transferi ära teha, muidu istun pingil oktoobrikuuni and believe me, kui ma juba praegu eriti motiveeritud pole, ei usu väga jätkamisse selle variandi puhul... laupäev-pühapäev turniir Prantsusmaal, ütlesin et ei lähe sest : 1) kõriniiiiiiii jalkast!! 2) viimane nv Belgias ja plaanid sõpradega - Walibi atraktsioonipark!! jee.
Jah. Raske saab see "au revoir" olema... aga! MA TULEN KOJU!!! Niiiiii väga igatsen sõpru, pere, KODU, iseseisvust, rahuuuuuu :) Vahetusisa ka ütles et iga päevaga on rohkem näha kui väga ma juba koju tahan :)
9 päeva ja YES (see pole mitte rõõmuhüüd mis ma arvuti tagant kuuldavale toon, hoopis konverents Saksamaal Euroopa vah õpilastele ;) just in case!) ja siis buss!! Teeme nii, et see ka meelde jääks ;) ... kuigi Jurmala jaoks ma vist ei tohiks nädal aega süüa... ÜLDSE!
Oh yeah, prepare yourselves for a chubby-Maria xD ma tegelen kaalualandamisega aga see pole lihtne kui vah ema ENDISELT hästi süüa teeb! Gimme a break, ma hakkan varsti nuudlite peal elama! xP
Enne aastat tehtud lubadused? Mängi hästi jalkat? ... hmm. mis ma teha saan kui mind platsile ei pandud ja kui pandigi siis mängisin halvasti :D Õpi süüa tegema? ...ma sõin hästi en tout cas! Kaks suurimat ootust täitmata ... aga ma ei saa hädaldada, sest õppisin tohutult enda kohta, elu kohta ... ja prantsuse keele kohta! Üks kogemus mida ei saa asendada ei aasta varem lõpetamisega, ei 100 värava löömisega. ainult üks asi võib konkureerida...
Rien regretter, rien oublier! See oli MEIE aasta!
"Numa numa ye-*PAFF* Ta GUEULE!"
-Florence Foresti "L'avion de Barbie"
"Ca m'énerve" Helmut Fritz
Monday, June 15, 2009
Sunday, May 3, 2009
Väike coucou!
Tõsi ta on, olen teid natuke unarusse jätnud. Aga nii palju on rääkida ja nii vähe kirjutada! Niipalju, et igatsen teid kõiki tohutult ja tahan juba nii väga koju!
Samas. Siin on kõik nii hea! Ja pisaraid langeb koskedes kui ära pean minema. See on kindel.
Just nüüd, kui chapiteau'd hakkavad, hakkavad kõik (mina kaasa arvatud) eksamiteks õppima ja keegi ei pane enam pidu. Ei, valetan, jalka tüdrukud ikka ;) Faut profiter, tant qu'on est ici!
Muidu trennist. Kuna Sandro ikka ÜLDSE ei taha mind mängitada väravas, siis jätkuvalt pingil. Esindusvõistkonnaga. Mõni nädal tagasi otsustasime et mängin nüüd hooaja lõpuni (23.mai) koguaeg B võistkonnaga, aga trenni teen A'ga. Tegelt see, et B mängib viimast vooru et D3'e tõusta ja selleks peame teiste provintside meistritega mängima. Ja mängud on A võistkonnaga ühel ajal. Pikk jutt aga lühidalt on nii :D Ja see pole veel kõik! Kui Cyrielle, Emeline või Anne-So kohal on, mängin... PLATSIL! Yeah, I'm back! Mult küsitakse nüüd koguaeg, miks ma platsil ei mängi ja väravas nii väga tahan olla? Keegi oskab mulle adekvaatset vastust anda, cause I don't! Ehk siis väike egoboost ja 8-kuune ülelend! Muidugi, kolmapäeval esimene mäng platsil kohe algusest peale: 2 väravat ja 5min enne lõppu väänan parema hüpeka KA välja. Neljapäeval käimine suurte raskustega, reedel parem ja laupäeval platsil!
Eile kaotasime Blauberg'ile 3:1. Muidu ei mänginudki nii halvasti aga füüsilisest jäi puudu. Ehk siis: mängu algus, Maria pingil sest Nath D hindas oma füüsilist konditsiooni ainult 20-30min peale ja eelistas alustada. Pole viga kui mängida saan. 10 min pärast algust, üks kaitsjatest rebestab reielihast: Maria mängu. Ei, ei - mitte ründesse! ÄÄRELE! Pm terve mängu edasi-tagasi, nagu ikka. Kui isegi koondiseaegadel raskusi oli, siis uhhh!! Pidin ära surema seal! Paar võimalust ikkagi mööda lõin ja mõned rünnakud mu äärelt olid päris rahuldavad. Täna muidugi jalad valusamad kui kunagi varem ja pärast pikka jalutuskäiku Château de Beloeil'is hingamine veel raskendatud! Hahaaa.! Tulen Eestisse tagasi ja teil pole must enam pingil ka kasu ;) good luck with that!
Vot. mina.
"Poker face"
Lady Gaga
Samas. Siin on kõik nii hea! Ja pisaraid langeb koskedes kui ära pean minema. See on kindel.
Just nüüd, kui chapiteau'd hakkavad, hakkavad kõik (mina kaasa arvatud) eksamiteks õppima ja keegi ei pane enam pidu. Ei, valetan, jalka tüdrukud ikka ;) Faut profiter, tant qu'on est ici!
Muidu trennist. Kuna Sandro ikka ÜLDSE ei taha mind mängitada väravas, siis jätkuvalt pingil. Esindusvõistkonnaga. Mõni nädal tagasi otsustasime et mängin nüüd hooaja lõpuni (23.mai) koguaeg B võistkonnaga, aga trenni teen A'ga. Tegelt see, et B mängib viimast vooru et D3'e tõusta ja selleks peame teiste provintside meistritega mängima. Ja mängud on A võistkonnaga ühel ajal. Pikk jutt aga lühidalt on nii :D Ja see pole veel kõik! Kui Cyrielle, Emeline või Anne-So kohal on, mängin... PLATSIL! Yeah, I'm back! Mult küsitakse nüüd koguaeg, miks ma platsil ei mängi ja väravas nii väga tahan olla? Keegi oskab mulle adekvaatset vastust anda, cause I don't! Ehk siis väike egoboost ja 8-kuune ülelend! Muidugi, kolmapäeval esimene mäng platsil kohe algusest peale: 2 väravat ja 5min enne lõppu väänan parema hüpeka KA välja. Neljapäeval käimine suurte raskustega, reedel parem ja laupäeval platsil!
Eile kaotasime Blauberg'ile 3:1. Muidu ei mänginudki nii halvasti aga füüsilisest jäi puudu. Ehk siis: mängu algus, Maria pingil sest Nath D hindas oma füüsilist konditsiooni ainult 20-30min peale ja eelistas alustada. Pole viga kui mängida saan. 10 min pärast algust, üks kaitsjatest rebestab reielihast: Maria mängu. Ei, ei - mitte ründesse! ÄÄRELE! Pm terve mängu edasi-tagasi, nagu ikka. Kui isegi koondiseaegadel raskusi oli, siis uhhh!! Pidin ära surema seal! Paar võimalust ikkagi mööda lõin ja mõned rünnakud mu äärelt olid päris rahuldavad. Täna muidugi jalad valusamad kui kunagi varem ja pärast pikka jalutuskäiku Château de Beloeil'is hingamine veel raskendatud! Hahaaa.! Tulen Eestisse tagasi ja teil pole must enam pingil ka kasu ;) good luck with that!
Vot. mina.
"Poker face"
Lady Gaga
Friday, April 3, 2009
Monday, March 30, 2009
Mogador night, 28.03.09
Esemed all vasakul nurgas ei kuulu meile, ärge kujutage ette endale!
Tere, minu nimi on Mann. Tantsida ma ei oska, topp on mulle ILMSELGELT liiga väike, meik on ammu laiali BUT I DON'T CARE, lasen tantsu nagu eestlane kunagi!!
Romina, mu kaaskannataja itaaliast!
Saturday, March 28, 2009
Nimed marmortahvlil
Nonii. Rängalt olen hiljaks jäänud oma TFE'ga (Travail de Fin d'Études... uurimustöö pm) mille teemaks valisin "Eesti 20. sajandil" Jube huvitav on tegelt. Kirjutada prantsuse keeles oma riigist... ja lõpuks ometi põhjalikult. Olgem ausad, koolipingis pole mind kunagi Eesti ajaloo osa meeldinud. Leidsin alati, et see on igav ja eelistasin alati Prantsuse, Inglise ja usureformatsiooni ajalugu. AGA nüüd kui lõpuks keskendun ja uurin (noh, olgem ausad, mitte VÄGA põhjalikult, aga siiski ;) ) siis muutun iga kirjutatud sõnaga üha uhkemaks meie väikese Eesti üle. Kuigi jah... pole veel riigipöördeni ja Pätsi.. nojah. las ta olla.
Eile vaatasin veel "Nimed marmortahvlil".. mitte midagi tööle juurde ei andnud muidugi, aga lihtsalt sai padi täis nutetud! :D oeh.
ja veel. 1920 - Eesti sõlmib Tartu rahulepingu Venemaaga. Lääs tunneb end reedetult.
1938 - Eesti kuulutab lõplikult välja neutraliteedi. NSVL süüdistab Eestit Saksamaa poole üle minemises.
Suurriigid tõesti ei mõistnud, et Eesti otsis oma vabariiki ja iseseisvust. Nii väikesel (ja noorel) riigil oli vaja tuge, me ei otsinud kellegi "poolele üle minemist". Lääs ja (muidugi) NSVL ei saanud tõesti aru et me TEGELT KA tahame olla iseseisvad, see väike tähtsusetu riik. Kui nad oleks natukesegi huvi tundun selle vastu, et eestlased on üks rahvus, mitte järjekordne slaavi hõim, mis lihtsalt otsib paremaid elutingimusi.. You're so proud of your Europe? Go figure.
Eile vaatasin veel "Nimed marmortahvlil".. mitte midagi tööle juurde ei andnud muidugi, aga lihtsalt sai padi täis nutetud! :D oeh.
ja veel. 1920 - Eesti sõlmib Tartu rahulepingu Venemaaga. Lääs tunneb end reedetult.
1938 - Eesti kuulutab lõplikult välja neutraliteedi. NSVL süüdistab Eestit Saksamaa poole üle minemises.
Suurriigid tõesti ei mõistnud, et Eesti otsis oma vabariiki ja iseseisvust. Nii väikesel (ja noorel) riigil oli vaja tuge, me ei otsinud kellegi "poolele üle minemist". Lääs ja (muidugi) NSVL ei saanud tõesti aru et me TEGELT KA tahame olla iseseisvad, see väike tähtsusetu riik. Kui nad oleks natukesegi huvi tundun selle vastu, et eestlased on üks rahvus, mitte järjekordne slaavi hõim, mis lihtsalt otsib paremaid elutingimusi.. You're so proud of your Europe? Go figure.
Thursday, March 26, 2009
Sunday, March 22, 2009
Namur - retraite
Ca fait longtemps...
Igatahes. Koolis on selline .. programm? et kui rhéto (abiturient) oled, siis pead tegema retraite'i. Ehk osad kõnnivad 4 päeva ja käivad kloostrist kloostrisse, teised jälgivad munkade/nunnade tegevust, kolmandad lähevad Taizé'le.. mingi pool-usklik värk Pariisis. Ja siis on veel retraite sociale. Osad läksid kodutuid aitama, osad pimedaid, mind määrati halvatud lastega. Oih. oih. oih. Jah, tundub küll raske alguses.. eks ta oligi..
Teisipäeva pärastlõunal asume 4kesi rongi peale - Céline (kes minuga koos seal instituudis), Maxime ja Kenny (St Luc'i kliinikusse haigeid kärutama :D !) ! Algus natuke awkward.. Céline'iga on mul aint mata koos ja kahte kutti pm ei tunnegi. Natuke kohmakat vestlust kooli teemal ja teise rongi peal juba jutt libedam ja mängime kaarte - Whist, Manille etc. Namur'i kohale - megaILUS linn!! Sai mu must-visit-again list'i lisatud (koos Bruxelles, Paris, Amsterdam ja Stockholmiga) Bussipiletid järgmisteks päevadeks ja hellame religiooni õpsile. Random! Aga näedsa, ta oli rongijaama ees ja teatab kohe, et ta teeb meile klaasikese välja sest tal ränk janu (mille kustutamiseks ta lõpuks ikkagi kohvi võttis..?) ja pissihäda. Meile sobib! Coca'de, mahla ja kohvide taga paar rassistlikku anektooti jutustatud, RELIGIOONI õps kõveras ja asume oma majutuse poole teele! Tee peal sisseostud suurte vaidlustega, et kas võtta see sink või see.. lõpuks võtame mõlemad!
Majutus oli ühes nö "vastuvõttumajas", mida haldavad õed Bouffieust (kuskil Charleroi lähedal noh!) Majas 18 tuba ja meie 4+1. Õde kes meiega seal oli, oli übercool! Viskas nalja ja niisama saime koguaeg peotäie naerda :D Järjekordne vaimustus, et ma Eestist tulen. Õhtusöök, muidu hea, aga chicon (ma TÕESTI ei tea, mis need on - sõnastik ütleb "sigur".. ühesõnaga mingi juurvili, mis jubedalt maitseb!) oli kohutav! Pidin viisakusest kaks portsjoni sööma ja teised pidid oma õhtusöögi sisse ära lämbuma mu näo peale! Pour finir, sõin veel pool Kenny liha ära... sellest ajast peale sain õgardi hüüdnime. Kah uudis! MUIDE - maja oli hullumaja kõrval!! N'empêche, ilus koht oli ja lausa villa haigetele!
Kolmapäeva hommik. Leige dušš ja kiiruga sööma! Pidime kahe bussiga minema, niiet väike paanika sees. Kõik läks hästi ja üks tüdruk ütles et läheb ka "Perce-Neige"'i (selle asutuse nimi), et võib meile näidata. Nunnu.! Jõuame kohale .. täiega ilus instituut, igal pool rängalt palju varustust.. pm igale lapsele eraldi. Ehk siis vanuses 11kuud - 18aastat, u 60 last - handicap psüühiline ja mentaalne. St väga raske halvatusega. Maria ütleb omaette: okouuuu... :/ esimene päev olime mõlemad ühes grupis - 11-18aastased. Pm keegi ei räägi, aga enamus oskab natukesegi kõndida. Ja polegi nii raske, kui alguses kartsin. Kell 10, 10min paus, kell 12 pool tundi. Kella 8.30-16.00 päev.. üsna kurnav. Käisime väljas, sõime... kõike ühesõnaga. Õhtul koju.. viskaks nüüd teleka taha pikali...aga EI - õdede juurde Charleroi'sse sööma. 30min ärevat sõitu - 70-aastane nunn ja auto.. natuke vist üürgab vahepeal! souper järjekordselt kujuneb maria kirjeldusest Eesti elu kohta.. kuigi jah, rohkem usklikus vaimus. Kodu ja uni - homme on ka päev!
Neljapäev.. muide kõigil päevadel oli super ilm! Sellist päikesepaistet pole ammu kohanud :) Pidin gruppi vahetama, muidu on praktikante liiga palju. Sama vanus, aga enamus ratastoolis ja ei ole isegi võimelised klaasi käes hoidma. Seal tundsin end pisut abituna, sest 1) tundsin juba eelmisest grupist nimesid ja natuke lapsi ja pidin otsast alustama 2) väga palju pole nendega teha. Nt "söögitegemine" - kõik kärutatakse kohale, antakse sibulat ja paprikat nuusutada ja hooldajad teevad suppi. Kõikide tegevuste vahepeal tuleb kas füsio, logopeed etc individuaalset tööd tegema lastega, oma kabinetis muidugi :D Päev õhtusse veeretatud ja vaba aeg Namur'i peal - Mann ostab putsad endale! Mida muud! "Pisut" kõnnitud et Céline'ile kotti leida (mida me EI leidnud) ja ta täditütre mehe restorani üles leida - milles me nüüd kindlad oleme teistega, et see EI eksisteeri!!! Natuke kohvikus ja bussi peale et kodus õde ja spagetitegemine leida! Õhtul mängime veel jungle speed'i (mingi kiiruse ja kaardi mäng... excellent!) ja pokkerit mängida. Ei ei, ärge saage valesti aru, meie õde mängis ka!!! Ülicool! ta muide võitis selle ühe partii mis pokkerit mängisime.. .kuigi ta pold kunagi mänginud!!
Reede hommik. kõik asjad kaasa ja bussi peale järjekordselt. Pidime aint 2ni olema, sest kell 3 oli rong kodu poole. Ja päeva tipphetk on see, kui ajasin ühe 14-aastase poisi naerma. See kui sa näed juba inimest niisama südamest naermas, aga see kui seda teeb halvatud laps.. Magnifique! :)
Tagasisõit pisut tüütu, sesst Namur-Bruxelles: mingid Namur'i rikkad intellod, kes tüütult kõrki möla ajasid ja mingit filmi vahtisid.. Ja Brx-Ath: saime teistega kokku, kes kõndisid ja pidin Aurélia laulmist 30min kuulma!! Vaesed reisikaaslased tal! Ja lõpuks kodu. Rohkem rahul kui oleks eales osanud arvata.!
"Une femme avec une femme" - Mecano
Igatahes. Koolis on selline .. programm? et kui rhéto (abiturient) oled, siis pead tegema retraite'i. Ehk osad kõnnivad 4 päeva ja käivad kloostrist kloostrisse, teised jälgivad munkade/nunnade tegevust, kolmandad lähevad Taizé'le.. mingi pool-usklik värk Pariisis. Ja siis on veel retraite sociale. Osad läksid kodutuid aitama, osad pimedaid, mind määrati halvatud lastega. Oih. oih. oih. Jah, tundub küll raske alguses.. eks ta oligi..
Teisipäeva pärastlõunal asume 4kesi rongi peale - Céline (kes minuga koos seal instituudis), Maxime ja Kenny (St Luc'i kliinikusse haigeid kärutama :D !) ! Algus natuke awkward.. Céline'iga on mul aint mata koos ja kahte kutti pm ei tunnegi. Natuke kohmakat vestlust kooli teemal ja teise rongi peal juba jutt libedam ja mängime kaarte - Whist, Manille etc. Namur'i kohale - megaILUS linn!! Sai mu must-visit-again list'i lisatud (koos Bruxelles, Paris, Amsterdam ja Stockholmiga) Bussipiletid järgmisteks päevadeks ja hellame religiooni õpsile. Random! Aga näedsa, ta oli rongijaama ees ja teatab kohe, et ta teeb meile klaasikese välja sest tal ränk janu (mille kustutamiseks ta lõpuks ikkagi kohvi võttis..?) ja pissihäda. Meile sobib! Coca'de, mahla ja kohvide taga paar rassistlikku anektooti jutustatud, RELIGIOONI õps kõveras ja asume oma majutuse poole teele! Tee peal sisseostud suurte vaidlustega, et kas võtta see sink või see.. lõpuks võtame mõlemad!
Majutus oli ühes nö "vastuvõttumajas", mida haldavad õed Bouffieust (kuskil Charleroi lähedal noh!) Majas 18 tuba ja meie 4+1. Õde kes meiega seal oli, oli übercool! Viskas nalja ja niisama saime koguaeg peotäie naerda :D Järjekordne vaimustus, et ma Eestist tulen. Õhtusöök, muidu hea, aga chicon (ma TÕESTI ei tea, mis need on - sõnastik ütleb "sigur".. ühesõnaga mingi juurvili, mis jubedalt maitseb!) oli kohutav! Pidin viisakusest kaks portsjoni sööma ja teised pidid oma õhtusöögi sisse ära lämbuma mu näo peale! Pour finir, sõin veel pool Kenny liha ära... sellest ajast peale sain õgardi hüüdnime. Kah uudis! MUIDE - maja oli hullumaja kõrval!! N'empêche, ilus koht oli ja lausa villa haigetele!
Kolmapäeva hommik. Leige dušš ja kiiruga sööma! Pidime kahe bussiga minema, niiet väike paanika sees. Kõik läks hästi ja üks tüdruk ütles et läheb ka "Perce-Neige"'i (selle asutuse nimi), et võib meile näidata. Nunnu.! Jõuame kohale .. täiega ilus instituut, igal pool rängalt palju varustust.. pm igale lapsele eraldi. Ehk siis vanuses 11kuud - 18aastat, u 60 last - handicap psüühiline ja mentaalne. St väga raske halvatusega. Maria ütleb omaette: okouuuu... :/ esimene päev olime mõlemad ühes grupis - 11-18aastased. Pm keegi ei räägi, aga enamus oskab natukesegi kõndida. Ja polegi nii raske, kui alguses kartsin. Kell 10, 10min paus, kell 12 pool tundi. Kella 8.30-16.00 päev.. üsna kurnav. Käisime väljas, sõime... kõike ühesõnaga. Õhtul koju.. viskaks nüüd teleka taha pikali...aga EI - õdede juurde Charleroi'sse sööma. 30min ärevat sõitu - 70-aastane nunn ja auto.. natuke vist üürgab vahepeal! souper järjekordselt kujuneb maria kirjeldusest Eesti elu kohta.. kuigi jah, rohkem usklikus vaimus. Kodu ja uni - homme on ka päev!
Neljapäev.. muide kõigil päevadel oli super ilm! Sellist päikesepaistet pole ammu kohanud :) Pidin gruppi vahetama, muidu on praktikante liiga palju. Sama vanus, aga enamus ratastoolis ja ei ole isegi võimelised klaasi käes hoidma. Seal tundsin end pisut abituna, sest 1) tundsin juba eelmisest grupist nimesid ja natuke lapsi ja pidin otsast alustama 2) väga palju pole nendega teha. Nt "söögitegemine" - kõik kärutatakse kohale, antakse sibulat ja paprikat nuusutada ja hooldajad teevad suppi. Kõikide tegevuste vahepeal tuleb kas füsio, logopeed etc individuaalset tööd tegema lastega, oma kabinetis muidugi :D Päev õhtusse veeretatud ja vaba aeg Namur'i peal - Mann ostab putsad endale! Mida muud! "Pisut" kõnnitud et Céline'ile kotti leida (mida me EI leidnud) ja ta täditütre mehe restorani üles leida - milles me nüüd kindlad oleme teistega, et see EI eksisteeri!!! Natuke kohvikus ja bussi peale et kodus õde ja spagetitegemine leida! Õhtul mängime veel jungle speed'i (mingi kiiruse ja kaardi mäng... excellent!) ja pokkerit mängida. Ei ei, ärge saage valesti aru, meie õde mängis ka!!! Ülicool! ta muide võitis selle ühe partii mis pokkerit mängisime.. .kuigi ta pold kunagi mänginud!!
Reede hommik. kõik asjad kaasa ja bussi peale järjekordselt. Pidime aint 2ni olema, sest kell 3 oli rong kodu poole. Ja päeva tipphetk on see, kui ajasin ühe 14-aastase poisi naerma. See kui sa näed juba inimest niisama südamest naermas, aga see kui seda teeb halvatud laps.. Magnifique! :)
Tagasisõit pisut tüütu, sesst Namur-Bruxelles: mingid Namur'i rikkad intellod, kes tüütult kõrki möla ajasid ja mingit filmi vahtisid.. Ja Brx-Ath: saime teistega kokku, kes kõndisid ja pidin Aurélia laulmist 30min kuulma!! Vaesed reisikaaslased tal! Ja lõpuks kodu. Rohkem rahul kui oleks eales osanud arvata.!
"Une femme avec une femme" - Mecano
Subscribe to:
Comments (Atom)